Sain sellele vist osalise vastuse. Bussipeatuses olid kaks naisterahvast, tundusid enam-vähem ühevanused, aga see ilmselt ei kehtinud - paratamatult pealtkuuldud jutust ilmnes, et ema ja tütar. Tütar oli ehk vanemas keskeas, ilmsete daami ambitsioonidega - üsna kelmikalt riides ja suu ereroosaks värvitud. Aga see suhtlemisstiil ! Kõike kokku võttev stiilinäide: "Ema, KÜLL on sinuga raske ! Sa ei saa MITTE MILLESTKI aru !" Ja selline tekst käis kogu aeg. Küll oli paha kuulata...
Et miks jaapanlased ? Üks jaapani neiu rääkis, et Jaapanis pärsib sotsiaalteenuste väljaarendamist see, et eakat/haiget/puudega sugulast püütakse viimase võimaluseni kodus hooldada - muidu jääb mulje, et suguvõsa ei suuda abivajajale toeks olla, mis on kohutav mark. Ja loomulikult on inimesel oma kodus ikka kõige parem. Rääkimata sellest, et suhtumine vanemasse inimesesse selles kultuuris - mnjah. Väidetavalt tuleb ntx jaapanlastega äriasju ajades silmas pidada, et kui ollakse vestluskaaslasest vanem, võib ta LIHTSALT SELLEKS, ET MITTE VANEMALE INIMESELE SUU SISSE EI ÖELDA, mis ei sobi, hakata keerutama, et vaatame, mõtleme, jne. Kujutleda eelpooltoodud intsidenti (ja selle tagajärgi) Jaapanis...
Kus on pere-tugiisiku, võimisiganes, teenus suurt kõrvalabi vajava inimese lähedastele ? Selge on, et kellegi närvid pole rauast, aga NII ei käi ju. Hooldekodu pole ometi ainus lahendus.
No comments:
Post a Comment