Mnjahh...

Issand,
Sina tead paremini kui ma ise, et ma muutun vanemaks
ja ühel päeval olen päris vana.
Hoia mind saatusliku valeharjumuse eest
võtta sõna iga asja kohta ja iga sündmuse puhul.
Vabasta mind tahtmisest igaühe elu korda seada.
Luba mul taibata nähtuste mitmekülgsust,
kuid hoia mind tujukuse eest.
Tee mind abivalmiks,
kuid aita, et ma ei suruks oma tahtmist peale.
Kahju on jätta kasutamata kogu mu elutarkuse rikkus,
aga Sina tead, Issand, - lõpu eel on parem,
kui mulle kasvõi mõned sõbrad alles jäävad.

Vabasta mind pisidetailide lõputust kordamisest,
anna mulle tiivad jõuda sisu ja tuumani.
Pane pitser mu huultele,
et ma ei heietaks oma valudest ja haigustest.
Nendest kõnelemine muutub aastatega aina magusamaks.
Ma ei julge paluda, et Sa annaksid mulle armu
hea meelega kuulata teiste lugusid,
kuid aita mul vähemasti enda valusid kannatlikult kanda.

Ma ei söanda paluda paremat mälu,
kuid palun rohkem alandlikkust ja vähem põikpäisust,
kui minu mäletamised ei lähe kokku teiste mäletamistega.
Õpeta mulle imelist tarkust, et mõnikord ei olegi mul õigus.

Hoia minus mõistlikul määral heatahtlikkust;
ma ei taha olla pühak - mõnega neist on raske toime tulla -,
aga kibestunud vanainimene on pahareti tööde kroon.

Anna mulle silmi näha head seal, kus seda kõige vähem ootaks,
ja talente inimestes, kellest seda kõige vähem arvaks.
Ja anna mulle armu, et ütleksin neile, mida olen näinud.

Aamen.

Armas üllatus Taanimaalt

Leidsin Facebookist Agnethe. Agnethe Christenseni Taani vanamuusika-ansamblist "Alba" (Agnethe ise on Taanis elav rootslanna, aga see selleks). Viimase peal kihvt inimene ja viimase peal kihvt hääl. Idee poolest mezzo, aga ulatus oma 3 oktavi. ("Vähemalt", arvas koorijuhi diplomiga ristitütar, kui koos Agnethet kuulamas käisime.) Ehk siis ilmselt nn. soprano sfogato - (allapoole) suure ulatusega sopran. Nagu ma vist isegi...

Korra on teie alandlikul teenril olnud au ka Agnethe meistrikursusel käia. Tema oli ka see inimene, kes seletas, et professionaal peab suutma mistahes asendis laulda, ka "standing on one`s heads, if need be", ja klassikalisel klaveriga soolokontserdil istudes laulda poleks publiku suhtes piisavalt lugupidav, aga ta eelistab iga kell istudes laulda, kui võimalik. Et nii hulga lihtsam alumist tuge kontrollida.

Kui viimati Tartu Vanamuusikafestivalil kohtusime, tegin juttu, et osal meie perest Taaniga erisuhted. Ja kui eile söandasin Agnethe Facebookis sõbraks kutsuda, vastas tema viie minuti jooksul omalt poolt samaga. Armas ju:)