Oktoober

"Oktoobrikuu on ära viinud suvelaulud meilt,/ oktoobrikuu - ta pisarad on pesnud viimse värvi puiesteilt" laulis Voldemar Kuslap kunagi tangorütmis. Mingi pool tundi tagasi avanes aknast veel päris lootustandev pilt... Aga viimsed värvid pole veel kuhugi kadunud. Elame veel !

Hakkasin arvuti taga KARJUMA

Ja oligi nii. Lugesin netist, et Inglismaal toimub praegu Ashley loo duubel nr.2. (Mäletate küll, see ameerika tüdruk, kelle vanemad tahavad igavesti lapseks jätta). Siin pole ehk asi nii drastiline, aga ikkagi... Ema tahab lasta 15-aastasel CP'ga neiul emaka eemaldada, et "säästa teda valudest, meeleolumuutustest, piinlikkusest ja ebamugavusest". Ja et "temast ei saa ju kunagi normaalset naist" !!! Ta ei abiellu ega saa kunagi lapsi !!!" Ja et "ta ei saa ju ise arvamust avaldada" !!! Ei saa siis ka või ??? CP üldjuhul vist vaimupuuet ei anna. Ja vanemate lahutuse puhul küsitakse 15-aastaselt kindlasti juba tema arvamust, kellega ta jääda soovib...

Puuetega inimeste ühendused on arusaadavalt saba peal püsti, kuna see oleks vähemalt Inglismaal esimene pretsedent, kus patsiendile tehakse operatsioon ilma otseste meditsiiniliste näidustusteta. Keegi oli foorumis öelnud, et selline pretsedent on OHTLIK, kuna selles kajastub vanemate-hooldajate soov voolida puudega inimene endale sobivaks.

Issand, Sa näed ja ei mürista...

No ütleme, et sellega ühel pool:)

Mitte et jumalapärast tahaks suure vaeva nägijaid solvata, kes kõik olid hästi tublid. Aga ise ei osanud küll seal grupis ennast eriti millegagi kasulikuks teha. Kõik olid nii ühel meelel, et esimese korra kohta läks uskumatult hästi (läks ka:)) Probleeme, mida lahata, nagu ei tekkinudki (hm, kas see kõlas nüüd nii, et oleksin neid soovinud:P) ja Külli vedas hästi tugevalt. Üks variant oleks EHK olnud selle diagnoosiga kursusekaaslase teema pealt midagi tegevuslikku teha - aga mulle paistis, et praegu on oluline pigem grupp "kokku pakkida", kui et midagi uuesti üles kiskuda. Aga teema on kahtlemata oluline.

Ütleme siis nii, et täna õppisin ametit (istusin grupis, nagu suur küsimusemärk, oleks Ruuda ehk öelnud:P). Ehk edaspidi. Ja head tagasisidet sosistati kõrva - oleks see vaid nii.

Ja maailma kõige kaunim naeratus õhtu lõpetuseks - mida sa hing VEEL ihaldad:)

Vanamuusikaprojektist veel

Hästi sümpaatne oli, et kogu aeg oli selline tunne, et olen täiega aktsepteeritud, et mind hinnatakse selle järgi, mida ma suudan ja mida mul anda on, mitte selle järgi, kuidas ma KÄIN. Oluline osa seltskonnast oli muidugi varasemast tuttav, aga ka mitte KÕIK.

Selline terve suhtumine VÕIKS muidugi endastmõistetav olla, aga paraku tegelikkuses vist veel ei ole... Ehk veel meievanuste inimeste eluajal hakkab see nii olema.

Ka üks projekt:)

Vanamuusikaprojekt ka TEHTUD:) Kõige paremini kindlasti EI läinud, aga ikkagi kuidagi hea tunne jäi. Oli vist kõigi ühine tunne, et põhiprobleemiks oli liiga lühike prooviaeg, mitte see, et MEIE lootusetud oleme. Arvan jätkuvalt, et ärajätmine poleks lahendus olnud (nagu eksamigagi !)

Nüüd on uus häda - hammas verel, VEEL tahaks :P

Manifest

Öelge mulle, et kahte maailma EI ole - sh meeste ja naiste oma. MIDA on Manifestis NAERDA ? Mõnes asjas võib ta ju natz vananenud olla, aga...

TEHTUD

Tehtud, eksam sooritatud:) Täitsa Savisaare heal eeskujul:P Väike kahtluseuss jäi närima, et äkki olin mina seekord Piret V. funktsioonis - see viimane piir, kust allapoole tase enam lihtsalt ei TOHIKS olla. Aga liigitame selle enesehinnanguprobleemide valdkonda. Samas on ikkagi kuidagimoodi see tunne ka, et andsin seal Mainori kooli arvutiklassi laua taga endast just nii palju, nagu sel hetkel suutsin ja oskasin. Pärast muidugi meenus, et oi, sellest-tollest-kolmandast oleks veel pidanud kirjutama, ja see ja too ei läinud päris täppi, aga - esiteks, mingist hetkest hakkas aeg peale pressima, ja teiseks, KUNAGI elus pole ennast eksamil nii hästi tundnud. See tunne ei SAANUD lausa vale olla:)

Nüüd on šampajoomise koht:)