Vana arm

Nii. Panin ennast Festivitase projekti kirja. Näis, mis saama hakkab. Aga olen AMMU tahtnud taas millegi sellisega seotud olla - vahelduseks VÄGA teistsugustele projektidele:P

Välgusähvatus

Daggis oli ikka VAPUSTAV kuju... Inimene on endast nii palju andnud, ja nüüd, kui teda enam ei ole, tuleb äkki välja, et keegi ei tea, mitte ainult et tema sünnipäeva, vaid ka sünniaastat mitte. Välgusähvatus, mis tuli kuskilt, ja kadus kuhugi, ja oli hetkeks siin meiega.

Avastasin, et KOLMAPÄEVA päeval olen siin meremeestelaulu tsiteerinud. Kas elus on JUHUSEID ?

R.I.P

Daggist pole enam... Kuidas see võimalik on ? Jah, ta põletas ennast kahest otsast, küllap nii ongi, aga ikkagi - mõistus ei võta vastu. Hästi oluline ja ilus tundub praegu, et meie esimesel ja viimasel kohtumisel tegi ta minuga protagonistitöö. Kirjutasin pärast viimast koolitust kellelegi, kes tulla ei saanud, et "noh, loodetavasti ei jää see viimaseks võimaluseks Daggist lähedalt näha". Jäi, paraku.

Daggis, kõige oma keerulise iseloomu juures oskasid Sa olla erakordselt inimlik ja hooliv. Loodetavasti oleme sellest midagi õppinud. Aitäh selle viimase kogemuse, selle uhke tunde eest seal üleval tooli peal, ja selle tunde eest, et mul on TÄIELIK ÕIGUS oma tundeid tunda (Sry, tautoloogia).

R.I.P.

Puruvanakene:P

On vist ikka õige, et pubekas peab õppima, kuidas täiskasvanu olla, ja keskealine inimene peab õppima, kuidas vana olla. Mulle lähevad viimasel ajal hästi hinge varase VLÜ meremeestelaulud oma iselaadi ellusuhtumisega - "kus inimesel loodud surm,/ei sealt teda ära piästä hirm"... Nii ongi. LIHTSALT nii ongi.