Daggist pole enam... Kuidas see võimalik on ? Jah, ta põletas ennast kahest otsast, küllap nii ongi, aga ikkagi - mõistus ei võta vastu. Hästi oluline ja ilus tundub praegu, et meie esimesel ja viimasel kohtumisel tegi ta minuga protagonistitöö. Kirjutasin pärast viimast koolitust kellelegi, kes tulla ei saanud, et "noh, loodetavasti ei jää see viimaseks võimaluseks Daggist lähedalt näha". Jäi, paraku.
Daggis, kõige oma keerulise iseloomu juures oskasid Sa olla erakordselt inimlik ja hooliv. Loodetavasti oleme sellest midagi õppinud. Aitäh selle viimase kogemuse, selle uhke tunde eest seal üleval tooli peal, ja selle tunde eest, et mul on TÄIELIK ÕIGUS oma tundeid tunda (Sry, tautoloogia).
R.I.P.
No comments:
Post a Comment