Leidsin Facebookist Agnethe. Agnethe Christenseni Taani vanamuusika-ansamblist "Alba" (Agnethe ise on Taanis elav rootslanna, aga see selleks). Viimase peal kihvt inimene ja viimase peal kihvt hääl. Idee poolest mezzo, aga ulatus oma 3 oktavi. ("Vähemalt", arvas koorijuhi diplomiga ristitütar, kui koos Agnethet kuulamas käisime.) Ehk siis ilmselt nn. soprano sfogato - (allapoole) suure ulatusega sopran. Nagu ma vist isegi...
Korra on teie alandlikul teenril olnud au ka Agnethe meistrikursusel käia. Tema oli ka see inimene, kes seletas, et professionaal peab suutma mistahes asendis laulda, ka "standing on one`s heads, if need be", ja klassikalisel klaveriga soolokontserdil istudes laulda poleks publiku suhtes piisavalt lugupidav, aga ta eelistab iga kell istudes laulda, kui võimalik. Et nii hulga lihtsam alumist tuge kontrollida.
Kui viimati Tartu Vanamuusikafestivalil kohtusime, tegin juttu, et osal meie perest Taaniga erisuhted. Ja kui eile söandasin Agnethe Facebookis sõbraks kutsuda, vastas tema viie minuti jooksul omalt poolt samaga. Armas ju:)
