Pr. Mustpeput pole enam. Alles oli teine nii vitaalne, hüppas ja kargas. Kukkus eile äkki kokku, kui püüdsin värskelt ostetud mineraalirõngast puuri külge kinnitada. Korraks libises sein käest ja vajus järsult alla. Äkki sai pihta - vanake teine, reaktsioon polnud ehk enam see. Või siis ka mitte - selgroovigastusest oleks ta vist pidanud ebaloomulikus asendis olema, aga seda ei olnud. Pille lohutas, et nende puhul on üle 2 aasta elamine juba haruldus, ja pr. M. pidi ju olema napilt üle 2 aasta. Ex neilgi käivad igasugu infarktid jm. toredad asjad.
Helistasin loomapoodidesse, mille kontaktid kätte sain, aga ei näkanud, Veeriku Bettas ohati, et oleks tore, kui keegi tooks:). Homme püüan ehk Zoomaanias käia, äkki-äkki... Eks püüame kahekesi hakkama saada, aga ma ei tea, kui asjalik olen pr. Mustpeput asendama:)
Hüvasti, väike sõber. Aitäh, et sa olid - selline tilluke, vilgas ja vitaalne. Oleksin võinud Sind palju rohkem käe peal hoida... Püüan Sinu järglase jaoks rohkem olemas olla, ja Sina saad kevadel pihlaka alla õe kõrvale puhkama.
No comments:
Post a Comment