Ärkasin iseenda ja maailmaga rahujalal. Kuidagi väga kindla teadmisega, et nohh, P.Cecilia Akadeemiasse jäi astumata, aga - tegelikult on P.Cecilia Akadeemia ju SIINSAMAS. Tugitool nurgas, kuhu eile ostsin väikese padja selja taha panemiseks, pesemist ootavad nõud kraanikausis, puurivõre vahelt tolknev tilluke roosa saba, köögis õiendades lauldud katkend Tuhkatriinu aariast - see kõik ongi ju SEE.
Ühe hetkega on unistus, mäng ja igatsus tõeks saanud (vaba tõlge sellestsamast aariast).
Ja siis tulid kuskilt Piibli sõnad: Dominus dedit, Dominus abstulit, sicut Domino placuit ita factum est, sit nomen Domini benedictum/ Issand on andnud, Issand on võtnud. Nagu Issandale meelepärane oli, nõnda on sündinud, kiidetud olgu Issanda nimi.
Daggis, nüüd võin ma Sul minna lasta, aga ma ei UNUSTA. Meie viimast kohtumist kohe ERITI mitte. Ma ei tea veel, millal ja kuidas see päriselt juhtub, mis laval toimus - aga see juhtub:)
1 comment:
paistab, et oled tõesti endaga ja maailmaga ülimalt rahul - see imeline ju :)
Post a Comment