Hansapäev

Käisin paariks tunniks linnas hansapäevadel. Kaifisin täiega - kui Antoniuse õue astusin, mängisid neli neiut saksofonidel "renessansshitte" (mulle siiski tundub, et nii võib öelda küll:)). Mõnda neist oskaks ilmselt laulda ka, kui natuke meelde tuletada - "Come again", "Tanzen und Springen", "What if I never speed", isegi Händeli "Lascia ch'io pianga" !!! Minu jaoks täielik üllatus - mind isiklikult on seni saksofon suht külmaks jätnud (hea džäss-saksofonist on muidugi äge nähtus, aga ikkagi), aga nüüd tuli välja, et vanale puhkpillimuusikale omase sarnasuse selle kõige täiuslikuma instrumendi - inimhäälega mängib saksofon vägagi hästi välja. Läti renessansstantsijaid vaadates mõtlesin, et mix pagan ei võiks midagi sellist ratastoolis teha. Mehe ja naise vaheliste pingete väljamängimist (nagu nemad seda minu meelest väga hästi tegid) ei peaks ratastool küll kuidagi takistama.

Mõned meist on HÄIRITUD. Mhh. Inimlikult saan muidugi aru, aga - kas mitte polnud Moreno ideaal töötada justnimelt inimestega tänavalt, koos kõigega, mis see kaasa toob ? Ja pealegi, kõik on liikumises, kõik voolab, kõik muutub. Me EI SAANUD ometi eeldada, et pärast liidrieksamit jätkub kõik vanaviisi. Asja mõte oli ju just selles, et EI jätku - või kuis. Või on grupidünaamika püha lehm, mille vastu me KOHE KUIDAGI ei saa ? Öelge, et olen loll, aga usun miskipärast, et Moreno poleks nii arvanud. Ja eks olnud see meie oma soov ja tahtmine, et jääksime ka edasi koos käima.

Valgepepu puhkab pihlaka all. Loodetavasti sai hauake piisavalt sügav, et ta saaks seal rahus maaga ühte sulada.