Seekord siis sedapidi, et pool sammu sertifikaadini venis natuke pikemaks. Ei saanud eksamil läbi... Kusjuures arvan jätkuvalt, et lavastus oli minu elu parim (vói kóige kindlam vähemalt), aga jahh, ms seal salata - tund aega jäi «üle». Kasulik kogemus. Ja kui nad juba E. kallal norisid, et pool tundi üle läks, siis... Igatahes, omamoodi hea oli kuulda, et paar uue grupi daami olid pärast aktust óiendama hakanud, et misasja, TEMA sai läbi ja Maarja ei saanud ??? Oi óelust.
Tunne on - nohh, KINDEL. Ega mitteläbisaamine tóesti NII suur üllatus ka ei olnud. Mótlen tagantjärgi, et arvestades taset, mida MEIE (st LEEPÜ) geniaalsuse-koolitusel näitasin, oleksin selleks, et eksamil läbi saada, pidanud nüüd ja kohe, maikuu jooksul, tósise arenguhüppe tegema - mis ei olnud vist siiski eriti realistlik. Eelistan tóesti olla CP «for a reason», pigem kui omada sertifikaati täie teadmisega, et tegelt ikka tase pole päris SEE. Eksamineerija Eva-Karin ütles ka, kui avaldasin headmeelt, et ei lugenud Marci jutust välja soovitust asi pooleli jätta, et «aga kindlasti mitte ! Me soovitame sul veel koolitust saada». Mida ma ka kavatsen.
Ja IKKAGI tasus kogu see konverentsi korraldamise närvikulu ennast ära. Kindlasti OLEKS saanud odavamalt ja lihtsamini, oma grupi keskel selle asja ära ajada, aga siis oleksime nii meie ise, kui uute gruppide liikmed jäänud ilma vóimalusest näha selliseid tegijaid, nagu nt Eduardo...
Ja Tiiu on KIISU ! Saan vóimaluse suvel ise mónd massaaziaparaati kasutada. Tiiu irvitas, et kui sa ikka 24 tundi järjest teed, siis oled surnt kah:P No EI ole veel elust isu otsas.
1 comment:
Hea, et sul eluisu otsas pole - kõigepealt vaja ikka eksam ära teha, ex näis, mis edasi saab:):P
Post a Comment