Noorest põrssapõlvest nimelt. Mulle meeldib jah rääkida, et Quasimodo ja nii naa, aga - ei tea, kes see oli, kes ei käinud kontsertmeistri tunnis, kui Eugen mind Otsa-konkursile tahtis saata... (Mõttemäng kas/mis kõik võiks siis teistmoodi olla...)
OK, tehtud vigade pärast põdeda pole sügavat mõtet. Põhimõte lihtsalt selles, et nüüd, kus taas mitmed teed ees avanemas, EI TOHI neid korrata. Aamen.
2 comments:
vigades õppime ju :)
Aga just:)
Post a Comment